Uno Veismanni raamat “Peenemündest Baikonurini.
Nõukogude Liidu raketid ja nende konstruktorid”.

12. novembril esitleb Uno Veismann TÜ Tartu observatooriumis oma äsjavalminud raamatut “Peenemündest Baikonurini. Nõukogude Liidu raketid ja nende konstruktorid”.

Tartu observatooriumi kauaaegne teadlane Veismann kirjeldab värskes raamatus Nõukogude Liidu raketiarendust ning Eesti seotust sellega aastatel 1945–90. Käsitluses on ühendatud arenguloolis-poliitilisi, tehnoloogia- ja isikuloolisi vaatekohti.

Omal ajal ülistati saavutusi kosmose hõivamisel, kuid kramplikult varjati, et tegemist oli sõjalise raketitehnika väikese osa ärakasutamisega. Salajaseks jäid raketikonstruktorite isikud ja nende konstrueerimisbürood. Kaua ei tunnistatud, et algtõuge raketiarendusele saadi pärast Teist maailmasõda võidetud Saksamaalt – peale projektide ja varustuse toodi sealt ära hulk teadlasi ja insenere. Kuni NSVL-i lagunemiseni jäid avalikkusele tundmatuteks juhtivad raketikonstruktorid ja nende omavahelised suhted.

Wernher von Brauni alustatut jätkas Sergei Koroljov, kelle meeskonda kuulus ka eestlane Arvid Pallo. Raketitehnika arenguloo mõlema suurkuju elu ja tegevust raamistavadki kaks pingeallikat: suurriigi reaalne tellimus relvastusele ja kosmose hõlvamise idee. Nende biograafiatest saame teada, kui palju tähtsam oli nende tegevuses sõjanduslik aspekt ning kui palju enam tähtsustati massimeedias just nimelt teist aspekti. Kosmonautika arengutempo on vaieldamatult määranud suur riikidevaheline külm sõda. Hakati ehitama mandritevahelisi ballistilisi rakette, mille peitmiseks uuristati maapinda tuhandeid šahte. Rakettrelvastuse hoogustunud arendamine tekitas riigi majandust koormava salajaste firmade konglomeraadi.

Raamatus on ära toodud paljude Nõukogude Liidu sõjarakettide tehnilised andmed.

Raamatu väljaandmist on toetanud Tartu Ülikooli Tartu observatoorium Tõraveres ja Tartu Kultuurkapital.